Tänu oma noortele klientidele õpin tihti ingliskeelseid uudissõnu. Üks viimastest on phubbing – suhtlusolukorras nutitelefoni eelistamine vahetule suhtlusele. Nähtus, mis kurvastavalt tavapärane peredes, paarisuhetes, sõprade ja töökaaslaste vahel.
Aga ma tahan tutvustada teist mõistet – sellist, mis ei kirjelda mitte nähtust, vaid selle tagajärge.
See mõiste on ambiguous loss (Pauline Boss) – algselt kasutatud Alzheimeri kontekstis, et kirjeldada olukorda, kus inimene on füüsiliselt kohal, aga emotsionaalselt kadunud. Sama võib juhtuda ka siis, kui keegi istub meie kõrval, aga ei ole tegelikult meiega. Ühendus katkeb. Ja kui seda juhtub sageli, võib kogemus olla kaotuse mõõtu, ebaselge ja nõutukstegev. Osad meist personaliseerivad kogemust – “ma ei ole oluline“. Osad on immuunsemad. Kui me ei oska olukorda muuta, võime loobuda enda jagamisest ja ühenduse küsimisest, sest kogemus ütleb, et ei saa teise tähelepanu ja kohaloluga arvestada.
Täiskasvanud leiavad soovi korral viisi, kuidas selliseid olukordi reguleerida. Aga lapsed ei oska. Lapsed hakkavad seda tühimikku ise ka täitma ekraanidega.
Nüüd, suure puhkusehooaja eel mina loodan, et saate puhkusesse planeerida ka ekraanivaba aega, et lastele jätkuks rohkem silmade-kõrvade ning tähelepanu ja uudishimuga kohalolu 
(Fotol Oleksandr Mihhaltšuk “Apple töökohad” Pärnu Uue Kunsti Muuseumi seinalt)
