Tunnustatud psühhiaater Madis Parksepp rõhutas olulisi asju tänahommikuses Anu Välba saates – muu seas näiteks seda, et teatud olukordades on ärevus normaalne ja asjakohane reaktsioon. Paraku survestab meid ühiskond valdavalt positiivseid kogemusi otsima ja kogu aeg õnnelik olema – kuigi keegi ei pea olema kogu aeg õnnelik.
Ma õnnelikkuse arutelu lõksu hetkel ei lähe, sest mõiste jäi määratlemata, aga mis puudutab survet emotsionaalsele kogemusele, siis olen päri – positiivne pool tundeskaalal on justkui rohkem lubatud. See võib endaga kaasa tuua “negatiivse” polaarsuse vältimise.
Kuid nii nagu teisedki olulised polaarsused – must ja valge, päev ja öö, nälg ja küllastumus, hirm ja julgus, viha ja armastus, mäng ja töö – toimivad ka emotsioonid tervikliku spektrina. Üks eksisteerib tänu teisele, seega üks ei saa ilma teiseta. Kui üht otsa alla suruda, surutakse alla kogu skaala. Nii tekib emotsionaalne tuimus.
Rasked tunded ei vaja tõrjumist ega häbenemist. Neid ei tasu ka kohe patologiseerida ja psüühikahäire märgiks pidada. Viha, kadedus, kurbus, hirm jne on sama loomulik osa elust nagu lilled ja liblikadki. Neil on lausa funktsioon – eluterve enesekaitse. Kui meil pole juurdepääsu valusatele tunnetele, siis on ka keeruline märgata ebaõiglust, hooletust, ohtu.
Seega, ebamugavad või rasked tunded võivad täitsa olla märk elusolemisest
Tunded ei ole probleemid, vaid sõnumitoojad 
Tunded ei ole probleemid, vaid sõnumitoojad Vaata Anu intervjuud Madisega siin.