Oled kuulnud ütlust: “Ameeriklased elavad selleks, et töötada, eurooplased töötavad selleks, et elada”?
Vast on tõesti nii, et Ameerikas on inimeste identiteet tööga tihedamalt põimunud. Kuid ka siin meie kandis inimesed aina enam ei käi tööl ainult elatise teenimiseks, vaid töö läbi soovitakse kogeda tähenduslikkust ja mõtestatust. Arvestades, et paljude inimeste lähisuhete võrgustikud on ahtamaks jäänud, kujuneb nii, et töökohal loodetakse sageli kogeda nende vajaduste täitmist, mida ei ole saanud lähisuhetega katta. Tööst saab koht, kus kogeda kogukonda, kuuluvust ja tähtsustatust.
See muudab meie suhet tööga. Ning seejärel meie suhteid tööl.
Kuna tööga on seotud aina enam psühholoogilisi ootusi, on suur osa sellest kuidagi maandunud juhtide õlgadele—neilt oodatakse turvalise õhkkonna loomist, emotsionaalset “ruumi hoidmist”, usalduse hoidmist, jne. Mis on väga suur koorem ühe inimese kanda.
Üks asi, mille eest juhte sageli vastutavaks peetakse, on üks kuumimaid moesõnasid organisatsioonijuhtimise kontekstis: psühholoogiline turvalisus. Kuid psühholoogiline turvalisus on miski, mida juht üksi ei saa kandikul serveerida ega garanteerida. Psühholoogiline turvalisus on koosloome – see sünnib igapäevases tantsus kõikide asjaosaliste vahel. 
Ja kui jätta see vaid juhi vastutuseks, võib sellest vaid kohmakad tantsusammud kujuneda.
Sellest räägime Elariga meie “Juhtimistango” podcasti septembrikuu episoodides. Kuula nüüd või hiljem!