nädalat tagasi tulin Lyonist mastaapselt pereteraapia konverentsilt – 1600 osalejaga 66 riigist 
, lugematute töötubade ja esinejatega
Mulle üllatuslikult tõi konverentsi keynote fookuse perekonnapsühhoterapeutide sotsiaalsele aktiivsusele – võrdsuse-õigluse eest seismiselt 
keskkonna- ja kliimakaitseni
kuni maailmarahu toetamiseni
.
keskkonna- ja kliimakaitseni kuni maailmarahu toetamiseni.Ei saaks öelda, et olen siiani neid teemasid just jäigalt isoleerituna vaadelnud – süsteemse psühhoteraapia väljaõppe saanuna on mu peamine lähtekoht, et kõik on omavahel seotud
. Aga siiski oli mu esmaseks mõtteks, et mida ma pereterapeudi rollist ikka saan ära teha… nt kliimakriisi vähendamiseks?! 
. Aga siiski oli mu esmaseks mõtteks, et mida ma pereterapeudi rollist ikka saan ära teha… nt kliimakriisi vähendamiseks?! Senini olen mõelnud nii, et minu viis panustada maailma paremaks muutmiseks on töötada üks pere korraga 
. Paremad peresuhted on eelduseks suuremaks heaoluks 
. Aga et sotsiaalaktivismiks mul küll ressursse hetkel pole!
Aga äkki pensionärina
on mul mahti rohkem meelt avaldada
. Paremad peresuhted on eelduseks suuremaks heaoluks . Aga et sotsiaalaktivismiks mul küll ressursse hetkel pole! Aga äkki pensionärina on mul mahti rohkem meelt avaldadaNüüd olen saanud veidi aega mõtete otsas istuda
ja mõtestada enda kaudset rolli. Olen rääkinud kolleegiga teiselt poolt maakera, kellele kliimakatastroofide tagajärjed otseselt teraapiakabinetti jõuavad – kaotatud kodud
, kahjustatud tervised
, rääkimata ebakindlusest ja ärevusest 
.
ja mõtestada enda kaudset rolli. Olen rääkinud kolleegiga teiselt poolt maakera, kellele kliimakatastroofide tagajärjed otseselt teraapiakabinetti jõuavad – kaotatud kodud, kahjustatud tervised, rääkimata ebakindlusest ja ärevusest .Minu enda jaoks on muutunud nähtavamaks meie teismeliste öko-ärevus
. Noorte keskkonnaalane teadlikkus on kõrgem minu omast
, kuid ka nende ärevus on suurem, sest nad näevad erinevate nähtuste kasvutendentsi 
ja vähem seda, et päriselt midagi muutuks
. Sama võrdõiguslikkuse teemadega, kus vanema ja noorema põlvkonna puhul tulevad erisused sisse. Kui täiskasvanuid enda ümber tajutakse mittetolerantsetena
, siis kuidas saab nende peale loota?
. Noorte keskkonnaalane teadlikkus on kõrgem minu omast, kuid ka nende ärevus on suurem, sest nad näevad erinevate nähtuste kasvutendentsi ja vähem seda, et päriselt midagi muutuks. Sama võrdõiguslikkuse teemadega, kus vanema ja noorema põlvkonna puhul tulevad erisused sisse. Kui täiskasvanuid enda ümber tajutakse mittetolerantsetena, siis kuidas saab nende peale loota?Seega ongi nii, et sotsiaal-keskkondlikud teemad on ka minu teraapiakabinetis otseselt ja kaudselt kohal 
. See, mis ma terapeudirollist teha saan, on mitte niivõrd tänavale protestima minna 
(kuigi seda võiks ju ka kunagi ette võtta 
), vaid teha seda, mida süsteemse terapeudina niikuinii oma töös teen – “mina”-tunnetuse ja vastastikkuse seotuse samaaegne jõustamine 
.
. See, mis ma terapeudirollist teha saan, on mitte niivõrd tänavale protestima minna (kuigi seda võiks ju ka kunagi ette võtta ), vaid teha seda, mida süsteemse terapeudina niikuinii oma töös teen – “mina”-tunnetuse ja vastastikkuse seotuse samaaegne jõustamine .Jagan seda vaatekohta, et lääne nn entitlement-kultuur on liiga individualismi poole kaldu
, mistõttu nähakse enda õigusi selgemini, kui vajadust ühiselt panustada sotsiaal-keskkondlikesse teemadesse
. Selle muutmiseks saan mina teraapias toetada – seda tajumist, mis on ja ei ole indiviidi kontrolli all
, kuidas indiviid sõltub erinevatest süsteemidest ja kuidas süsteemid sõltuvad indiviidist
.
, mistõttu nähakse enda õigusi selgemini, kui vajadust ühiselt panustada sotsiaal-keskkondlikesse teemadesse. Selle muutmiseks saan mina teraapias toetada – seda tajumist, mis on ja ei ole indiviidi kontrolli all, kuidas indiviid sõltub erinevatest süsteemidest ja kuidas süsteemid sõltuvad indiviidist.Niisiis, ma hoian kurssi 
– parandan maailma “üks pere korraga” viisil 
.
– parandan maailma “üks pere korraga” viisil .