Kuigi kogu see Trump-Musk draama on koomiline oma absurdsuses, valisin mina algselt seda lihtsalt ignoreerida. Aga kui kuulasin oma poega, sain aru, et tema ei ignoreeri – ja tema eakaaslased ka mitte. See pani mind mõtlema.
Kuigi Trump ja Musk on meist kaugel, on see tendents tegelikult siin samas kõikjal meie ümber.
See emotsionaalselt ebaküps muster pole ju mitte midagi uut. Poliitikud etendavad seda naeruväärse regulaarsusega. Sotsiaalmeedia mõjuisikud laamendavad väsimatult. Ja peavoolumeedia kajastab seda lapsikust imetlusväärse pühendumusega.
Muster on vana, aga “tänu” sotsiaalmeediale mõju palju suurem.
Kas kuskil kajastatakse ka küpsel, täiskasvanulikul moel lahendatud konflikti? See nagu ei mahu pildile.
Sisu ei sünni sellest, kui keegi kuulab, mõtleb järele, mõistab, aktsepteerib ja otsib koos lahendust.
Sisu sünnib rünnakust, solvumisest, blokkimisest ja “ära panemisest”.
Kas me võtame hetke, et seletada omakeskis noortele, et konflikt pole lahing, mida võita, vaid probleem, mida lahendada (ja mõnikord paradoks, mida lihtsalt vaja ära juhtida)?
Et ei ole normaalne teha nii, nagu sisuloojad ja maailma kaks mõjukamat meest teevad:
- Kui teine enam kasulik pole, siis tuleb ta maha kanda
- Et erimeelsuste korral tuleb minna kaitsesse ja rünnakule
- Et see ongi mehelik viis konflikti “lahendada”
Omalt poolt saan lubada, et pereteraapias harjutavad inimesed midagi, mida avalikus ruumis harva näeb –𝘬𝘶𝘪𝘥𝘢𝘴 𝘫ää𝘥𝘢 𝘬𝘰𝘯𝘵𝘢𝘬𝘵𝘪 𝘬𝘢 𝘴𝘪𝘪𝘴, 𝘬𝘶𝘪 𝘰𝘭𝘭𝘢𝘬𝘴𝘦 𝘦𝘳𝘪𝘢𝘳𝘷𝘢𝘮𝘶𝘴𝘦𝘭. 𝘒𝘶𝘪𝘥𝘢𝘴 𝘬𝘶𝘶𝘭𝘢𝘵𝘢, 𝘪𝘴𝘦𝘨𝘪 𝘬𝘶𝘪 𝘴𝘦𝘦, 𝘮𝘪𝘥𝘢 𝘬𝘶𝘶𝘭𝘦𝘮𝘦, 𝘦𝘪 𝘮𝘦𝘦𝘭𝘥𝘪. 𝘒𝘶𝘪𝘥𝘢𝘴 𝘢𝘬𝘵𝘴𝘦𝘱𝘵𝘦𝘦𝘳𝘪𝘥𝘢, 𝘪𝘴𝘦𝘨𝘪 𝘬𝘶𝘪 𝘵𝘦𝘪𝘴𝘦𝘨𝘢 𝘯õ𝘶𝘴 𝘱𝘰𝘭𝘦.
Küll aga on keeruline koht nentida “jah, täiskasvanud nii teevad, eriti need kuulsused, aga see ei toeta kuidagi häid suhteid”.
