On vist üldlevinud teadmine, et noorukite vaimne tervis on hapram kui kunagi varem. Paradoksaalne, arvestades, kui palju suurem on teadlikkus vaimse tervise teemadest.
Hiljutised uuringud UK-s ja Austraalias osutavad sellele, et koolides läbiviidavad vaimse tervise programmid annavad küll teadmisi, aga inimeste vaimne ja emotsionaalne heaolu ei parane. Mõnel juhul olukord isegi halveneb peale selliseid programme. Üks näide: aastase vaimse tervise arendamise programmi möödudes (integreerituna tavaõppekavasse) mõõdeti tulemusi võrdluses õpilastega, kes õppisid tavaõppekava järgi ning eriprogrammis osalenud näitasid rohkem pinget, ärevust, raskusi emotsioonireglatsiooniga ning kehvemaid suhteid pereliikmetega.
Seda võib vaadelda kui kohta noorukite identiteedi kujunemiseks – sildistamise kaudu, mille fookuses on vaimse tervise sümptomid. Õpetajaidki koolitatakse märkama lastel kliinilistele sümptomitele viitavad tunnuseid. Kui jälgin arutelusid lastevanemate foorumis, siis liigagi sagedasti reageeritakse murelikele laste käitumisega seotud küsimustele teiste vanemate poolt diagnoosimisega.
Kuigi uuringute keskmes on õpilased, pädeb sama täiskasvanutegi puhul.
Üks nähtust vaadelnud psühholoog nimetas selle “prevalence inflation” terminiga. Keeruline mõiste, mida ma ei oska tõlkida. Osutab aga sellele, et mida enam räägime vaimsest tervisest, seda rohkem hakatakse normaalseid elu raskusi tõlgendama sümptomite ja diagnoosidena. Need sildid kujundavad omakorda inimese enesekuvandit ning võivad muutuda isetäituvaks ennustuseks.
Pereteraapias ollakse sellisest mustrist kaua aega teadlikud: kui last intensiivselt jälgida teatud sümptomite suhtes, siis lõpuks need sümptomid, mida täiskasvanud püüavad tuvastada, ka leiduvad. Sellise kinnituskalduvuse (‘confirmation bias‘) lõksu võivad sattuda nii pered kui muud suhete süsteemid, kus “probleemi” otsitakse. “Kes otsib, see leiab” – on eestlaste kõnekäänuline vaste süsteemse pereteraapia vaatenurgale.
Muidugi, nende programmide eesmärgiks on sekkumised, mis toetaksid paljusid inimesi samaaegselt. Sest personaalne lähenemine, nt teraapia ei ole alati kättesaadav. Aga võib juhtuda, et nende keskel tahtmatult sildistatakse inimesi ning programm, mis mõeldud probleemide ennetamiseks, võib sümptomeid hoopiski jõustada.
Jätangi teile sellise provokatiivse mõtte: intensiivne fookus vaimsele tervisele võib mõnikord kahju teha.
Kutsun teid vaatlema neid vaimse tervise programme, mida ollakse teid ümbritsevates organisatsioonides ette võetud – kas nende tulemusel on vaimne tervis paranenud või suurendavad need hoopiski pinget ja ärevust?
Uuringute tulemused on minu jaoks üsna kõnekad:
- Harvey, L. J., White, F., A., Hunt, C., & Abbott, M. (2023). Investigating the efficacy of a Dialectical behaviour therapy-based universal intervention on adolescent social and emotional well-being outcomes. Behaviour Research and Therapy, 169, 104408.
- Kuyken, W., et al (2022). Effectiveness and cost-effectiveness of universal school-based mindfulness training compared with normal school provision in reducing risk of mental health problems and promoting well-being in adolescence: The MYRIAD cluster randomised controlled trial. Evidence-Based Mental Health, 25(3), 99-107.
- Andrews JL, Birrell L, Chapman C, et al. (2023) Evaluating the effectiveness of a universal eHealth school-based prevention programme for depression and anxiety, and the moderating role of friendship network characteristics. Psychological Medicine. 2023; 53(11):5042-5051.
