Üks minu tööalastest rollidest on konfliktide vahendamine – olgu need siis kolleegide, meeskondade või paarisuhte partnerite vahel. Üks, mida ma tean: vahendamise olemuseks ei ole asjalik väljanägemine ega neutraalsuse deklareerimine. Selleks on emotsioonide ja käitumise juhtimine, arusaamine, mis toidab eskalatsiooni, ja osapoolte toetamine oma reaktiivsuse vähendamisel, katkestamaks konfliktitsükkel.
Minu jaoks on hirmutav näha, kui “maailma liidrid”, omistades endale rahusobitaja rolli, manitsevad diplomaatilised olema, aga samal ajal toidavad konflikti. Moraliseerimine käituda diplomaatiliselt, ise samal ajal agressiivselt reageerides, see ei ole hea vahendamine ega kindlasti mitte rahusobitamine – see on emotsionaalse ebaküpsuse ja oskamatuse demonstratsioon. Hea konfliktivahendaja töötab konflikti de-eskaleerimise, mitte selle võimendamise nimel.
On kirjeldamatult kurvastav, kuidas “maailma liidrite” osalusel muutub rahu vahendamine rünnakuväljaks, kus isiklikke emotsioone ei suudeta eristada sellest, mida tegema ollakse volitatud.
